Teksti suurus:
A A A

Tallinna noored Leedus mälestusjooksul!

27.01.2017
13. jaanuari hommikut alustasin munapudru ja ühe värskendava teega. Kell 5.45 astusin korteri uksest välja, et liikuda rongile, millega sõitsin kohtumispaika kella seitsmeks. Uus-Tatarisse jõudes sättisime enda varustuse kahele autole ning meie kahe päevane seiklus algas. Autojuhiks oli Argo, kellega oli maailma vahvaim sõit eales. Saime vaadata filme ning rääkida maast ja ilmast. Noori oli kokku kümme – viis noorkotkast ja viis kodutüt...art. Teises bussis olid ka meie kaks juhti Anu ja Signe, kes vaatasid, et me korralikult käituksime ja ära ei kaoks. Vahetevahel tegime peatuseid tanklates. Kokku sõitsime seitse ja pool tundi.
Vilniusesse jõudes oli meil veel palju aega enne kui saime minna kasarmusse. Seega otsustasime liikuda linnapeale. Külastasime traditsioonilist kommipoodi ning vaatasime väheke vanalinnas ringi. Kell kuus saime minna kasarmusse ja läksime kohe sööma. Kõhud mõnedel täis, siis liikusime spordisaali, kus veetsime oma ainukese öö.Tavaliselt oleme olnud kasarmutubades, kus on soe ja voodid. Seekord magasime välivooditel ja kahuks oli öösel natuke külm. Siiski elasid kõik kenasti öö üle. Jagasime spordisaali koos lätlastega kellega järgmine päev koos jooksime. Õhtul mängiti kaarte ja toimus ka intensiivne maavõistlus korvpallis - Tallinn vs. Läti.

Äratus kõlises kell seitse, et seejärel liikuda hommikusöögile. Pärast läksime spordisaali, kus saime veeta veel mõned tunnid ning sättisime end valmis. Enne jooksu algust polnud nii meil Joosepiga aimugi, et terve tee jookseme Eesti lipp käes kõrvuti Leedu, Läti ja Ukraina lippudega. See oli väga uhke tunne - algul küll ehmatasime ära, et tervet teed küll ei jõua sellega ära joosta. Õnneks finišisse jõudes olid kõik väga õnnelikud ja rahul. Ise oleks tahtnud veel südames joosta kuid jalad enam ei kahjuks vedanud. Lõpus oli minu sees väga suur rõõmu- ja uhkustunne. Esiteks me avaldasime austust hukkunutele, kes oma maa eest elu andsid 13.01.1991. Teiseks oli seal suur ühine saavutustunne, mida ei tunne iga aasta. Eestis ei ole kahjuks sellist üritust, mis Leedus toimub iga aasta. Kuigi meil on ka maratone, tundub seal nagu igaüks jookseks enda eest. Leedus me hõiskasime üksteise riikide nimesid ja tundsime ennast ühtsena. kus kõik aitavad teisi. Pärast jooksmist liikusime spordihalli pesema ning hakkasime kodu poole liikuma. Enne seda käisime ja ostsime endale kaasa teepeale näksimist. Tagasisõit oli vaiksem, kuid sai ikka sama palju nalja nagu alati. Hea seltskond oli sellelgi korral kokku tulnud, et veeta vahva nädalavahetus Leedus Eestit esindades.

Georg-Henry Kolnes &
Grete-Kai Saar