17. jaanuar 2026 - Reportaaž

Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama sellest, et saime Leedu Küttide Liidult kutse osaleda Vilniuse teletorni kaitsjate mälestusjooksul, mille nimi võiks meie keeles kõlada kui „Elu ja surma teel“. Tänavu juba 34. korda toimunud üritusel osaleb igal aastal tuhandeid inimesi, kelle hulgast enamuse moodustavad noored ja vanemad Kütid. Lisaks osalevad kõikvõimalikud riigikaitsjad nagu näiteks politseinikud ja päästeametnikud, tervisesportlased, kelle seas on ka mitmeid ministreid ja teisi riigiametnikke, ning Leedu Küttide Liidu sõprusorganisatsioonide liikmed Eestist, Lätist ja Saksamaalt.

Kuigi jooks ise toimus laupäeval, 10. jaanuaril, algas Järva noorte teekond Vilniusesse juba reede hommikul. Algselt seitsme tunni pikkusena planeeritud bussisõit kujunes lõpuks aga üheksatunniseks, sest Leedu tervitas meid telefonidesse potsatanud riikliku kriisijuhtimiskeskuse teise taseme hoiatusega ning see polnud alusetu hirm – iga läbitud kilomeetriga tugevnes tuul ja tihenes lumesadu, nii et viimaks Vilniusesse jõudes liikusime bussiga edasi vaid õige pisut kiiremini kui teosammul. Ööga vaibus lumetorm aga kargeks talveilmaks, tänavad lükati puhtaks ja hommikul sai üritus suuremate takistusteta toimuda.

Laupäeva hommikul osalesime noorkotkas Uku-Berdiga mälestustseremoonial, kus asetasime lilled nende tsiviilisikute haudadele, kes 13. jaanuaril 1991. aastal Vilniuse teletorni kaitstes hukkusid. Neljateistkümnest tsiviilohvrist kaksteist on sängitatud just Antakalnise kalmistule Vilniuses, üks Petrašiūnai kalmistule Kaunases ja üks Marijampolė’i surnuaeda. Igal sellisel üritusel, nagu selgi korral, loetakse nende 14 inimese nimed kõigile ette ja ühiselt langetatakse pea hukkunute mälestuseks.

Pärast mälestustseremooniat seadsime endid ühe Vilniuse vanima linnaosa, Antakalnise kalmistu väravate ees lippudega rivvi, kõlas stardipauk ja jooksjad sööstsid rajale. Tuhandete inimeste seas, kellest olulise osa moodustasid vormikandjad, ning kellele elasid tulihingeliselt kaasa kodumajade rõdudelt ja akendelt, aga ka tänavatelt ja autodest riigilippe lehvitavad kohalikud, joosta oli uhke tunne. Kui meie jooksime oma riigilipuga Läti ja Leedu noortega kõrvuti rivides, siis meie ees ja taga joosti suuremate üksustena. Kõlas sõdurite rivilaule, lehvitati üksuste lippe, valitses toetuse ja ühtehoidvuse meeleolu.

Jooks ise oli raske. Kui algselt kulges tee allamäge ja võis tekkida petlik tunne, et polegi väga midagi, tegid lumi ja lörts tänavad libedaks ning meiegi seltskond nikastas mõned põlved-pahkluud. Katki me teed siiski ei jätnud. Mõned kilomeetrid saime nautida laugemat linnamaastikku ja siis, nii umbes neli kilomeetrit enne finišijoont, algas tõus, mis viis käändude ja kurvidega vaikselt-vaikselt sihtmärgi poole. Kui üht järjekordset teekäänakut läbides kerkis silme ette üsna oma Tallinna „ametivenda“ meenutav Vilniuse teletorn, said ka kõige väsinumad jooksjad suurema energialaengu ning viimased sajad meetrid sinise finišikaare alla läksid kui lennates.

Kodutee Vilniusest Järvamaale kulges sinnasõidust oluliselt kiiremini. Bussis lappisime ville, sidusime haigeid jalgu ja muljetasime jooksust. Kõik „Elu ja surma teel“ mälestusjooksu läbijad saavad mälestuseks kauni medali, mis nüüd minugi kodus aukohal ripub. See meenutab mulle edaspidigi seda, kui ülev oli sellisel üritusel osaleda ja sealset ühtehoidvust ka omal nahal tunda.

Selleks ajaks, kui meie noortega laupäeva viimastel tundidel kodumaale jõudsime, oli ka siinmail möllanud torm vaibunud. 2027. aastal toimub mälestusjooks „Elu ja surma teel“ juba 35. korda. Loodan, et kui noorkotkaid ja kodutütreid ka siis osalema kutsutakse, haaravad meie noored sellest võimalusest innuga kinni. Üks soovitus on mul veel – jookske saapad enne korralikult sisse!

Gerly Lehtmets

Imavere kodutütarde rühmavanem