Ajalugu

Ela oma elu nagu noorkotkas, kes kuuleb samblasosinat, lendab kõrgemal kui pilvepiir, tunneb sõbra küünarnukki ja oskab väikese vilega huulil seljatada villivalu. Ilusad hetked loovad ilusaid mälestusi – ole lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Koos meiega… sa ju oledki! Seikle. Koge. Ela!

Noored Kotkad on 27. mail 1930. aastal loodud Kaitseliidu noorteorganisatsioon, mille missioon on vabatahtlikkust väärtustades pakkuda noortele parimaid arengu- ja tegutsemisvõimalusi isamaalise kasvatustöö kaudu. 

Noorte Kotkaste väljaõpe on jaotatud järgu- ja erikatseteks, mille sisu ja raskusaste muutub vastavalt vanusele. Järgukatsetest madalaim on VI järk ja kõrgeim I järk. Järgukatsete teemad on matkatarkused, riigikaitse, ohutus, Eesti ajalugu, kodanikuõpetus ning kehalised katsed. Erikatsed annavad võimaluse ennast süvitsi  mõnes valdkonnas arendada. Populaarsemad katsed on matkaja, esmaabi andja, laulja ja laskur.

Organisatsiooni üheks alustalaks on vabatahtlik noortejuht, kelle ülesanne on luua noortele tingimused, mis toetavad isiklikku arengut, sotsialiseerumist ja kujunemist ühiskonnas hästi toime tulevateks liikmeteks. Noortejuhid on meie võtmeisikud.

Noorkotkad ei sirgu pelgalt parketi peal, neile on vaja ka telgivaiade sisselöömiseks metsaalust. Noorkotkaste üks peamisi tegevusvorme ongi just laagrid ja elu metsas. Matkaoskustest samm edasi on üleelamisoskuste õpe. Sellega tegelevad juba edasijõudnud noored, kel on soov end loodusega paremini kokku siduda, kes tahavad oma tahtejõudu katsuda ja tunda paremini looduse väge ja võimalusi. 

NOORED KOTKAD (1928) 1930-1940

Ajaloolise otsuse alla 17-aastaste noormeeste organisatsiooni loomise kohta tegi Kaitseliidu vanematekogu 23. märtsil 1928. Oma nime Noored Kotkad sai organisatsioon Theodor Lutsu 1927. aastal valminud samanimelise Vabadussõja-ainelise filmi järgi. 

Loodava noorteorganisatsiooni mõte oli laiem kui pakkuda noortele vaid seiklusrikast tegevust või kasvatada tulevasi kaitseliitlasi. See oli otsus, mille keskmes oli Eesti Vabariigi elanikkonna – esmajoones noorsoo – teadlik kujundamine oma riigi kodanikeks. 

Igas koolipoisis peitub suuresti sõjakust, seiklusjanu, matka- ja spordihuvi ning soovi olla juhirollis. Vormilt skautlik ning sisult omariiklusele ja rahvuslikule aatele suunatud noorteorganisatsioon alustas tegevust 1930. aasta sügisel.

Noored Kotkad pakkus ohtralt teadmisi andvaid ja kasvatavaid tegevusi ning võimaldas tõusta järk-järgult, eneseharimise ehk järgukatsete kaudu järjest kõrgemale astmele. Liikmed jagunesid noorhaugasteks, noorkotkasteks ja magistriteks. 

Magistrid olid vanemad noorukid, kes pärast järgukatsete läbimist olid sooritanud veel kümme erikatset, kaitsnud väitekirja ja näidanud end potentsiaalsete juhtidena. Nii kasvatati ajapikku noorte endi hulgast sirguvaid noortejuhte.

Noorkotkas juhindus oma tegevuses ja käitumises 10 seadusest:

Lisaks pidi iga noorkotkas järgima nn raudseid seadusi: ta pidi olema hoolas õppija, karske ega tohtinud suitsetada. 

Noorkotkaste juhtsõnaks oli: “Isamaa auks – ole valmis!”

Vastus kõlas: “Alati valmis!” 

Noorkotka vorm kinnitati lõplikult 1935. aastal. See oli mugav ja vastupidav: sinakashallist riidest pluus lahtise kraega, vasakul varrukal organisatsiooni märk, tumesinised püksid, pükste värvlil sinihalli värvi rahvusmustris vöö, tumesinine kaitseväe talvemütsi lõikega müts ja mustad saapad. 

Noored Kotkad jagunesid sarnaselt Kaitseliiduga malevateks ja malevkondadeks, need omakorda rühmadeks, salkadeks (6–12 poissi) ja pesadeks (4–9 poissi).

KOTKAD TÕUSEVAD KÕRGUSTESSE

Kui esimesed noorkotkaste rühmad 1930. aasta sügisel valdavalt koolide juures avati, alustasid rühmad vaid neis koolides, kus leidus sobivaid noortejuhte. 1930. aastail tegutsesid noortejuhtidena esmajoones õpetajad, kaitseliitlased ja kohalikud reservohvitserid. 

Noorkotkaste tegevus käivitus hoogsalt. Juba poole aasta pärast kuulus Noorte Kotkaste perre ligi 1300 liiget. 1940. aastaks oli organisatsioonis 19 000 noorkotkast ja 1800 noortejuhti.

Ühised aated ja eesmärgid liitsid noorkotkad koostööks 1932. aastal asutatud Kodutütarde organisatsiooniga.

Noorte Kotkaste tegevuskava nägi ette rahvuslikku kasvatust, kehalise tervise arendamist, kodukaitsja ettevalmistamist ja hädasolija abistamist. Noorkotkad tegid aktiivselt sporti, õppisid kaarditundmist ja maastikul orienteerumist, signalisatsiooni ja kaitseväelise distsipliini aluseid, samuti omandasid teadmisi ja oskusi esmaabist. 

Süstemaatiliselt viidi läbi laskeharjutusi sportpüssist. Esimesed üleriigilised noorkotkaste laskevõistlused väikekaliibrilistest relvadest toimusid Tallinnas 1938. aastal.

Eeldati, et tegutsemine noorkotkana annab noorele hea ettevalmistuse tulevaseks ajateenistuseks kaitseväes.

Laagrid, maastikumängud, matkad ja võistlused ühendasid noori üle kogu Eesti. Eriti populaarsed olid üleriigilised malevate ja rühmade vahelised võistlused. Suvised laagrid ja rännakud panid proovile noorkotkaste teadmised ja oskused, andsid võimaluse kohtuda eakaaslastega ning õppida tundma Eesti ajalugu ja loodust.

Noorkotkaste laager oli sisustatud võrdlemisi koduselt, isegi mugavalt, noored ise olid sisse seadnud telefoniühenduse pealinnaga ja telkide vahel, ajaviiteks mängis raadiomuusika, elekter valgustas telke, kõike seda rännakkorras. Peale sportlike mängude ja võistluste võisteldi veel telkide ehituses ja korrashoius, töökuses, viisakuses ja täpsuses.

Kaitse Kodu!, 1934

Noorte Kotkaste organisatsioon keelustati pärast Eesti okupeerimist punavõimude poolt alates 28. juunist 1940. 

1930. aastail noorkotkastesse kinnistunud ideaalid ja mõttemaailm säilisid läbi okupatsiooniaja. Kunagiste noorkotkaste algatusel ja tugeval toel sündis organisatsioon uuesti taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

Organisatsiooni likvideerimine

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon tõi kaasa ka Noorte Kotkaste organisatsiooni likvideerimise. 

Saksa okupatsiooni tingimustes asutati 1942. aasta septembris Noorte Kotkaste organisatsiooni struktuuri põhjal skautlike ja paramilitaarsete joontega organisatsioon Eesti Noored, mis oli aga kantud võõrast ideoloogiast.

1944. aasta suurpõgenemine viis paljud endised noorkotkad ja nende juhid vabasse maailma. Kuna Noorte Kotkaste liikumist paguluses organisatsioonina ei taastatud, jätkati noorkotkaste seadustele ja hoiakutele tuginevat tegevust sageli skaudiüksuste ridades.

UUS TIIVASIRUTUS

25. juunil 1989. aastal Tahkurannas Konstantin Pätsi mälestussamba avamisel viibinud sõjaeelsete noorkotkaste ja kodutütarde hinges pakitses soov elustada mälestused jõukast, kaunist ja vabast Eestist ning taastada Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonid. 

12. augustil 1989 loodi Tahkurannas Metsküla algkoolis Eesti Noorkotkaste ja Kodutütarde Liit ning Ajutine Vanemate Kogu, mis võttis oma eesmärgiks taastada nende organisatsioonide tegevus. 1990. aastal asutati Eesti Noorkotkaste ja Kodutütarde Organisatsioonide Liit. Pärast Kaitseliidu legaliseerimist loodi 1992. aastal Kaitseliidu peastaabi juurde ka Noorte Kotkaste peastaap, kes organisatsiooni juhtima asus.

Kaitseliidu ülem major Manivald Kasepõld kinnitas Noorte Kotkaste põhikirja 16. märtsil 1992. aastal. 1930. aastate põhikirja eeskujul loodud dokument ei olnud tegevuse aluseks siiski sobiv: sinna olid üle võetud 1930. aastatele omased sätted, mis kohati laskusid liigselt detailidesse, ka ei haakunud organisatsiooni keerukas struktuur Kaitseliidu omaga. Uus põhikiri sai valmis 2003. aastal. Praegu kehtiv Noorte Kotkaste põhikiri koostati koos Kaitseliidu uue seadusega ja see jõustus 1. detsembril 2013. 

Organisatsiooni taasloomist ja kasvamist saatsid alguses raskused. Eelkõige rahastuse puudusest tulenesid mured varustuse jm ressursside hankimisega, samuti noortejuhtide leidmisega. 1997. aastal õnnestus tänu Riigikogu liikmele Enn Tartole saada Kaitseliidu eelarves noorteorganisatsioonidele eraldi raha. Organisatsioon asus tõusuteele. 2003. aastal koostati esimene Noorte Kotkaste arengukava 2008. aastani. Vahepealsesse aega on mahtunud kaks arengukavaperioodi ja 2020. aastal seisame uue perioodi lävepakul. Samuti töötati välja uus järgu- ja erikatsete süsteem, mis toetab noorte väljaõpet ning samal ajal jätab rühmadele vabad käed oma koolituste planeerimiseks.

Noorkotka huvi riigikaitse vastu

Rudolf Mürk, kunagine Noorte Kotkaste peastaabi ülem, kirjutas 2001. aastal Kaitseministeeriumile esitatud ettekandes, et poisse huvitavad relvad ja lähedalolek kaitseliitlastele. Nii on see tänase päevani ja seetõttu leiab organisatsioon üha enam võimalusi, kuidas pakkuda oma liikmetele militaarsuunaga tegevusi. Rahvusvahelisest laagrist Baltic Guard on välja kasvanud meie enda iga-aastane militaarlaager, mis on tõuke saanud just noorte huvist.

Üleriigiline militaarlaager annab noortele võimaluse kogeda Kaitseväe ajateenistuse või Kaitseliidu õppuse sarnast rutiini. Laagrilised praktiseerivad taktikalisi harjutusi, lasevad automaatrelvast, õpivad lahingumeditsiini, harjutavad meeskonnatööd ning elavad kogu laagri aja välitingimustes.

Noored saavad järjest enam osa laskespordist. Osaletakse Kaitseliidu meistrivõistlustel laskmises ja korraldatakse vabariiklikku laskeorienteerumise võistlust. Laskmine on põimitud ka järguõppesse ja erikatsetesse.

Ühtne taktsamm kogu Kaitseliidus

Juba vanad eestlased teadsid, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Kaitseliidus on sel ütlusel tõepõhi all: noorkotkluses karastunud noored on hiljem tegusad ka kaitseliitlastena või panustavad aktiivsete kodanikuna ühiskonna teistes sfäärides. Siiski on nad väga oodatud jätkama täiskasvanuna oma tegevust kodulähedases Kaitseliidu üksuses.

Sellise meeskonnatöövalmiduse hoidmist toetab igapäevane praktika: väljaõpet planeeritakse Kaitseliiduga koos ja kaasatakse kaitseliitlasi noorte väljaõppesse.

Külg külje kõrval on astutud ka teise Kaitseliidu noorteorganisatsiooni, Kodutütardega, mis on kaks aastat noorem kui Noored Kotkad. Ühiseid laagreid ja koosviibimisi korraldati juba enne sõda ja koos tegutsemise vaimsus on püsinud tänapäevani. Korraldatakse üheskoos vabariiklikke suurlaagreid, noorte suvekoole, matkamänge ja tunnustusüritust. Piirkonniti leidub rühmi, kus tegutsevad mõlema organisatsiooni noored, ning maakondliku tasandi suuremad laagrid tehakse üldjuhul ühiselt.

Ka Naiskodukaitsega on puutepunkte rohkesti. Paljud naiskodukaitsjad annavad noortele edasi oma erialaseid teadmisi meditsiini, ohutushoiu jt teemadel, mis haakuvad Noorte Kotkaste järgukatsetega. Mitmed noortejuhid kuuluvad ise Naiskodukaitse ridadesse.

SÖÖSTAME SEIKLUSTESSE

Mini-Erna – 24 aastat traditsiooni

Noorte Kotkaste iga-aastase patrullvõistluse Mini-Erna ajalugu ulatub juba 24 aasta taha. Esimene Mini-Erna võistlus toimus Kaitseliidu Erna võistluse eeskujul Harjumaal Kautla ümbruses. Alates 2009. aastast liigub võistlus Eestimaa eri maakondades. 2009. aastal oli see Raplamaal, 2020. aasta Mini-Erna viis aga noored Ida-Virumaale.

Mini-Ernal pannakse proovile osalejate füüsiline ja vaimne võimekus ning suutlikkus tegutseda pingeolukorras ühtse meeskonnana. Igapäevaelu mugavused jäävad stardijoone taha ning võistluspäevi saadavad filmilik põnevus ja enneolematud kogemused. Võistlus kestab ligikaudu 35 tundi ja raja pikkus küündib mitmekümne kilomeetrini. Rada täidavad kontrollpunktid, kus võistlejad saavad näidata järguõppes omandatud teadmisi ja oskusi. Tavaliselt on rajal esmaabiülesanne, orienteerumine, takistusraja läbimine, laskmine, looduse tundmine ning mitmesugused nutikust ja meeskonnatööd nõudvad ülesanded.

Mini-Erna võitjal on võimalus esindada Eestit mõnel välisvõistlusel. Viimastel aastatel on selleks olnud Rootsi kodukaitse militaarvõistlus, varem on kodune võit viinud noormehi ka Norrasse.

“See organisatsioon on andnud mulle palju huvitavaid, tarku ja sportlikke sõpru, kogemusi iseseisvaks eluks ning samuti oskusi ja teadmisi metsas äärmuslikes tingimustes hakkama saamiseks. See organisatsioon on mind ette valmistanud ka ajateenistuseks, kuhu lähen rõõmsa meelega.”

Marios Tammes, aasta noorkotkas 2019

Noorte isamaalise hariduse programm

2017. aastal loodi koostöös Kaitseministeeriumiga noorte isamaalise hariduse programm, mille eesmärk on edendada põhikooliealiste noorte seas isamaalisi väärtusi ja anda neile võimalus osaleda kodanikukasvatuse suunitlusega huvihariduses. Programm soodustab Kaitseliidus uute noorterühmade avamist ja juba olemasolevate rühmade tegevuse innustamist. Programmi raames toetatakse noortejuhtide ja noorte endi koostatud projektide alusel rühmade initsiatiivi, et pakkuda neile seikluslikumat ja mitmekesisemat kogemust ning toetada nende väljaõpet.

Suurlaager Spekter

Noorte isamaalise programmi raames korraldasid Kodutütred ja Noored Kotkad 2018. aasta 9.–13. juulil suurlaagri Spekter. See oli mõeldud avatud laagrina põhikooliealistele noortele, kus tutvustada Kaitseliidu noorteorganisatsioonide tegevust, isamaalisi väärtusi ja aktiivset eluviisi . Laagris osales ligi 800 noort üle Eesti – lisaks Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikmetele ka vene keelt kodukeelena kõnelevaid noori, mitmete Eesti ettevõtete ja organisatsioonide esindajaid ning partnerorganisatsioonide noored välisriikidest. Avapäeval seisis rivis 1010 inimest. Järgmine Spekter pidi aset leidma 2020. aasta juulis. 

2020. aasta suurlaager toimus ühe laagripäevana ja virtuaalselt. Igaühel oli 7. juulil võimalus omandada otseülekannete vahendusel laagrielust lahutamatuid oskusi – varjualuse  ehitamist, lõkke püstitamist, vee filtreerimist ja söögitegemist.

MEREL JA MAAL

Merenoorkotkad – oma vorm ja oma kaater

Noorte Kotkaste organisatsioon pakub tublidele poistele mitmesugust rakendust. Ühed iseäralikumad ja silmapaistvamad on juba 1930. aastatest tegutsevad merenoorkotkaste (vana keelekuju: merinoorkotkad) rühmad. Eesti on mereriik ja Noorte Kotkaste mererühm pakub täna parimaid võimalusi regulaarseks tegevuseks merendus- ja riigikaitsehuviga noorele.

Kuna tegevused veesõidukiga on reaalsed, spetsiifilised ja sageli seotud teatud riskiga, nõuavad need igalt mererühma liikmelt ka meretarkuste ja -oskuste omandamist. Merenoorkotkad peavad olema valmis täitma õppealusel peaaegu kõiki madruse ja allohvitseri taseme ülesandeid. See tähendab igale noorkotkale vältimatut vastutust ja vahel ka eneseületust, hiljem aga rõõmu ja uhkust oma saavutuste, põnevate elamuste ja kogemuste üle.

2020. aasta algusest on Noorte Kotkaste organisatsiooni kasutuses väikelaev Kulkuri 34. Noorkotkad omandasid 10,35-meetrise veesõiduki Keskkonnainspektsioonilt. Uue väljaõppevahendi kasutuselevõtt annab organisatsiooni liikmetele suurepärase võimaluse merepraktikat läbida. Noorte Kotkaste mererühmade tegevus on täna regulaarne Tallinnas ja Saaremaal, huvilisi leidub aga veel mitmes Eesti paigas.

Noorte Kotkaste mererühmal on ka oma vormiriietus, mis 2019. aasta sügisel sai kinnituse Kaitseliidu keskkogult.

Uued lipud

Noorte Kotkaste organisatsiooni tunnusteks on kotkamärk ja üldlipp.  

2009. aastal sai Põlva kirikus õnnistatud uus Noorte Kotkaste üldlipp ja osaliselt ka malevate uued lipud. Lisaks üldlipule õnnistati seal ka Valgamaa, Põlva ja Sakala malevate lipud. Ülejäänud lippude õnnistamise tseremooniate eest hoolitsesid malevad ise. „Leidsime, et on ilus korraldada õnnistamised kohtades, kuhu on parem kutsuda ka kohalikud toetajad, kes aitasid lippe osta,” põhjendas Silver Tamm, miks ei pühitsetud kõiki valminud lippe korraga. Lippude kavandite autor on Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Heraldikakolleegiumi esimees Priit Herodes.

Kui Kaitseliidu noored riigilippu heiskasid …

Eesti Vabariigi ja ka Kaitseliidu 100. juubeliaasta saabus Kaitseliidu noortele suursuguselt. Sel puhul heiskasid veebruarikuu hommikutel Pika Hermanni torni lipu noorkotkad ja kodutütred erinevatest Eesti maakondadest.

Riigilipu heiskamine Pika Hermanni torni oli noorte jaoks märkimisväärne tunnustus. Heiskajate leidmiseks korraldati kõikides maakondades konkurss, et seda tähtsat ülesannet täidaksid Noorte Kotkaste ja Kodutütarde parimad esindajad.

Noored Kotkad võidupüha paraadil

Kaitseliidu korraldataval võidupüha paraadil osaleb Noorte Kotkaste organisatsioon igal aastal kompaniisuuruse üksusega. Esindatud on nii pidulik vormiriietus kui ka välivorm. 

Tuletooja roll paraadil on üks suuremaid tunnustusi. 2016. aastal oli see au Kaitseliidu noorteorganisatsioonidel, kui võidupüha paraadil Võrus said iga maleva noorkotkas ja ringkonna kodutütar viia võidutule oma kodumaakonda.

2017. aastal Rakveres toimunud paraadil oli järg Kaitseliidu noorteorganisatsioonide vabatahtlike noortejuhtide käes, kes võidutule presidendilt vastu võtsid ja oma kodumaakonda viisid. 

2018. aastal Tallinna lauluväljakul toimunud paraadil nägime tuletoojate rivis jällegi meie liikmeid. Sel korral võttis presidendilt võidutule vastu igast maakonnast neli inimest: kaitseliitlane, naiskodukaitsja, noorkotkas ja kodutütar.

2019. aastal viisid võidutule mööda kodumaad laiali tublid sportlased, sest 23. juunil möödus 125 aastat Rahvusvahelise Olümpiakomitee asutamisest. Ka siis võis tuletoojate rivis silmata Noorte Kotkaste organisatsiooni liikmeid.

2020 oli meie aasta. Traditsioonilist paraadi küll ei toimunud, kuid võidutuli ei jäänud sellegipoolest  jagamata. Organisatsiooni 90. aastapäeva puhul olid tuletoojate rivis meie esindajad: noorkotkad ja noortejuhid kõikidest maakondadest.

KOOSTÖÖS VÕIMSAMAKS

Tunnustame silmapaistvaid

Noorkotkaste ja noortejuhtide tunnustusürituse idee küpses aastaid ning sai esmakordselt teoks 2019. aasta detsembris. Mitmes maakonnas valiti aasta parimaid juba varemgi.

Tunnustusgala toimus 13. detsembril Vabamu muuseumis. Sellele eelnes 2019. aasta oktoobris avatud konkurss, kus iga maakond esitas aasta parima noorkotka, kodutütre ja mõlema organisatsiooni noortejuhi kandidaadi. 60 esildise hulgast valis hindamiskomisjon välja neli kõige silmapaistvamat – aasta noorkotkas, kodutütar, noorkotkaste juht ja kodutütarde juht. Tunnustuseks valmistatud rändauhinnad kannavad tähenduslikke sümboleid ja sõnumeid. Noortejuhid on meie organisatsioonide võtmeisikud, kelleta pole võimalik pakkuda noortele mitmekülgseid tegutsemisvõimalusi. Seetõttu on nende auhinnal võtme kujutis – see on võti, mis avab noortele uksi. Kodutütre ja noorkotka auhinna keskmes on suur ja tugev kompass, mis sümboliseerib Kaitseliidu noorteorganisatsiooni kui julgustavat suunanäitajat. Kompassinõel on pööratav, sest valiku, millises suunas edasi liikuda, teeb noor ikkagi ise.

“Vabatahtliku noortejuhina tegutsedes olen järjest paremini aru saanud sellest, milline jõud on vabatahtlikkusel. Minus tekitab aukartust inimeste arv, kes on otsustanud anda enda panuse just Kaitseliidu kaudu ning teevad seda järjekindlalt ja pühendumusega.”

Sander Kukk, aasta Noorte Kotkaste noortejuht 2019

Koostöö teisel pool piire

Koostöö sarnaste organisatsioonidega teistest riikidest avardab meie noorte ja noortejuhtide silmaringi ning pakub inspireerivat ja vaheldusrikast tegevust. Kaitseliidu noorteorganisatsioonidel on praegu tihe koostöö Läti organisatsiooniga Jaunsardze, Leedu Šaulių Sąjungaga, Rootsi Kodukaitsega ning koostööpartneritega Suurbritanniast ja Poolast. 

Üks suuremaid koostööprojekte on üle 100 osalejaga Balti riikide militaarlaager Baltic Guard, mille korraldus roteerub Läti, Leedu ja Eesti vahel. Rahvusvahelise noortelaagri peamine eesmärk on regiooni noorte ühtsuse tugevdamine, liidriomaduste lihvimine ja pingeolukorras toimetuleku harjutamine. Noored saavad tutvuda naabrite kultuuriga ja sõlmida sõprussidemeid. Esimene laager toimus 2012. aastal, praegu osalevad Baltic Guardil ka Poola, Suurbritannia ja Ukraina noored.

Kajaka salga programm

Kajaka salga ajalugu ulatub 26 aasta taha. Selle aja jooksul on ligi sada õppereisi lennutanud skautlike organisatsioonide liikmeid Eestist üle ookeani USA-sse, Kajaka salga koolitusele. Reise on kõik need aastad korraldanud ja finantseerinud Ameerika-Eesti Hea Tahte Selts (EABS). Koolitus koosneb enamasti kahest osast: noortejuhile vajalike oskuste õppimine ning seejärel praktika all-laagri juhiabina suvelaagris Järvemetsa laagrialal New Jerseys. Osalejaid on neli, tavaliselt üks liige igast noorteorganisatsioonist (Eesti Skautide Ühing, Eesti Gaidide Liit, Kodutütred, Noored Kotkad). Programmi korraldatakse igal teisel aastal ja juba kolm korda on vahe-aastatel toimunud Kajaka salga õppeprojekt Eestis.

Lisaks õppeprogrammile on selle koolituse eesmärgiks arendada noorte silmaringi, näidata kohalikku elu ja eestimeelsust ning vahetada kontakte.